Arvo Pärdi muusikas ja hoone ­arhitek­tuuris kohtuvad ajaloo­lisus ning ­modern­sus, ­millele toetusime ka visuaalse ­identiteedi ja viidanduse loomisel. ­Viidanduses leidub viiteid sisearhituuris kasutatud viimistlusmaterjalidele.

Pealkirjad on jõulisemad pilgupüüdjad oma põneva veidi brutaalse ja betoonivalu meenutava vormiga. Kuna näitus ise on väga sisutihe ning esitletud on palju visuaalset materjali, kaasa arvatud suuremõõtmelised originaaljoonised, siis tekstiline info näituselaudadel pidi arvestama ahta kasutatava ruumiga ja on koondatud minimalistlikele esemesiltidele. Seintel avavad üldisi teemasid kokkuvõtlikud tekstid ning saali tagaosas on võimalik tutvuda Komendandi elu ja tööga seotud teemadega. Tekstid on kantud seintele peente lõikekleebiste ning seinavärviga värvitud kleebiste abil, et tekstid mõjuksid saalis võimalikult orgaaniliselt tervikusse kuuluva elemendina. Seintel on iga laua juurde kuuluvad jooniste reprosid kandvad pabertapeedid, mis tõstavad esile vanade käsitsi joonestatud hoonestruktuuride detaile meenutades materjalivaliku poolest vanu originaaljooniseid. 

Tallinna Lennujaam töötab selle nimel, et luua reisiärevas olustikus inimmõõtmelist ning sõbralikku keskkonda. Sellest ideest kantuna tellis TLL lennujaama promenaadile valgustiposte ilmestava installatsiooni.

Nüüd tervitavad saabujaid ning lahkujaid Eesti loodusest ja folkloorist tuttavad rändlinnud. Iga linnuga käib kaasas mõni huvitav rändamisega seotud ütlemine pärimuskultuurist.

 

ADC*E Eesti Disainiauhinnad 2019 – finalist – graafilise disaini kategooria: Keskkond / Varia, ajutine ja eriobjektid – Tallinna Lennujaam: Rändlinnud

Jutupeatusele oli vaja luua lihtne, tabav ja selge märk, mis töötaks nii üle Eesti väga erinevatesse kohtadesse paigutatud siltidel kui kaardil ja ekraanil. Oluline väljakutse oli see, et logo töötaks ideeliselt paberilehte meenutaval sildil ja samal ajal kannaks endas kirjanduse olemust.

 

Graafika meenutab lähivaates raamatu tekstiridu, eemalt aga punkti ehk peatust. Kogu sildi üldilme järgib ilukirjandusliku teksti puhast tekstilist välimust ja ka veebileht on põhiliselt minimalistlik-tekstiline ning mustvalge. Vaid kaart on illustratsioonide ja lisavärvi abil elavamaks muudetud.

 

ADC*E Eesti Disainiauhinnad 2018 – kuld – graafilise disaini kategoorias keskkond: keskkonnagraafika ja viidandus.

 

Koostajad: Eevi Kärdla ja Marge Rennit

Raamat on üles ehitatud vastavalt Setomaa nulkadele ja sisaldab pea 300 Luca Berti fotot, mis annavad ülevaate kõigist Eesti territooriumil asuvatest nulkadest. Iga nulga juurde kuuldub setokeelne kaart ja saatvad tekstid, mis on avaldatud eesti, seto ja inglise keeles. Ümbrispaberi sisemisel küljel on Setomaa kaart setokeelsete kohanimedega.

 

Kujundus on minimalistlik ja asetab fotod esikohale. Fotode paigutus on õhuline. Paljud fotod astuvad omavahel kujundlikku dialoogi. Fotode valik annab võimalikult laiahaardelise pildi tänapäeva Setomaast ja sealsetest inimestest. Kõrvuti renoveeritud kiriku interjööriga kohtab värskeid raiesmikke, rahvarõivais noori muusikuid, sissekukkunud katusega hääbuvaid talukohti, maalilisi loodusvaateid ja palju muud. 

 

Mustvalgete fotode trüki puhul osutus väljakutseks kogu raamatus ühtset sooja musta tooni hoida ning seejuures saavutada sügav must varjualades. Selle jaoks töötasime välja kahe värviga trüki fotode eeltöötluse, mille puhul musta moodustasime soojast pantone mustast ning rõhutasime musta sügavust teise mustaga tumedamates alades. Enne raamatu trükkimist testisime korduvalt tulemust. 

Kujunduse eesmärk oli luua trükis, mis on väikeses taskusse pistetavas formaadis ja kaalult kerge. Kasutatud on katmata paberit nii kaanematerjalina kui sisulehekülgedel. Otabind köiteviis võimaldab painduvamat ja liikuvamat selga kui tavaline õmmeldud liimköide. See võimaldab lugedes raamatut mugavamalt käes hoida. 

 

Kaanekujunduses ja peatükkide alguses kasutasime Voronoi diagrammi. Voronoi diagramm on matemaatika mõiste, mis tähendab pinna jagamist osadeks sellel asuvate punktide omavahelise kauguse arvestamise kaudu. Piltlikult on tegemist joonisega, milles on võetud kaks üksteisele lähedal asuvat punkti ning kus on joonistatud ristsirge nende kahe punkti vahele. Kõik diagrammi joontel asuvad punktid on võrdsel kaugusel selle allikpunktidest. Punkte võib olla pinnal lõputult.

Kujundasime ajakirja ÕU aastast 2010 kui ilmus ÕU nr 3 kuni viimase numbrini ÕU nr 10 aastal 2016. Meie jaoks oli ÕUe kujundamine suur rõõm ja privileeg, sest nende aaste jooksul oleme saanud palju katsetada ning arenenda just perioodilise trükise kujundamise vallas.

 

Algne ülesanne oli mõelda üldised raamid ajakirjale, mille sisu üldteema igas numbris muutub. Millise loogika alusel numbrid üksteisest eristuvad? Esimesed numbrid olid üsna erinevad ja katsetasime numbri sisuteemast lähtuva kujundusega, kuid 6. numbri juures nägime, et parem on vähemalt kaanekujundus jätta paika. Inimesel on lihtsam poeletilt leida juba tuttava kujundusega kaas. Nii saigi 6. numbriga paika nii logo, päis kui terve kaanekujundus ning sisumakett. Edasi muutsime iga numbri juures vaid põhivärvi, mis lähtus tunneslikult sisu temaatikast.

 

Valdav osa ajakirjast on trükitud vaid ühe värviga ja vaid 1–2 värvipoognat on neljavärvitrükis, et fotode värvimaailm oleks täielikult kogetav. Iga numbriga on kaasas lisaväärtust andev eraldiseisev kaas, mis on kas lõika-kleebi projekt, linnakaart, postkaart, värvi-ise, maastikuarhitektuuri näidisprojektid vms.

 

2012. aastal sai ajakiri ÕU väikese trükise kategoorias Eesti Disainiauhindadel nominentide hulka.

Raamatu kaaned on trükitud lõuendit meenutavale kalingurile. Sisupaberiks on valitud läikiv paber, et Miljard Kilgi õlimaalide värvigamma eriti võimsalt esile tõuseks. Sisuplokkide küljed on järeltöötluses värvitud mustaks, et raamat mõjuks lõpuni viimistletult. Ka kaptaalid, eeslehed ja õmblusniit on mustad.

 

Trükkimiseks kasutasime UV-kuivatusega trükimasinat. Leheküljed on kunstniku soovil trükitud musta taustaga. Tulemus on sügav ja ühtlane. Värvilised reprod mõjuvad külluslikult ja puhtalt. Olulisel kohal on täpne fotode trükiettevalmistus.

Eesti Rahva Muuseumi näituse „Õige keha, vale keha?“ kataloog vahendab Eesti teadlaste värskeid uurimistulemusi, mis heidavad uut valgust keha kultuurilistele tähendustele.

 

Näituse kataloogi kujundus on pigem raamatulik, et anda väärikas vorm mahukale uurimistööle, mis tehti näituse ettevalmistamiseks. Sisupaber on naturaalse tooniga, kaanteks õrnroosa, ümbrispaberiks kangast meenutav tumehall disainpaber. Peatükkide sissejuhatused on erinevaid nahatoone imiteerivate taustavärvidega. 

Sirje Toodingu raamat „Kiiksuga puuviljandus“ on justkui kokkuvõte tema 40aastasest õpetajatööst Räpina Aianduskoolis, kogemustest ja olulistest nippidest. Sirje Tooding on väsimatu mõtleja, katsetaja ja lahke heade õpetuste jagaja. Raamatut lugedes õpid läbi tõestisündinud lugude ja selgete kokkuvõtlike õpetussõnade oma aias paremini toimetama. Kõiki lugusid illustreerivad võluvad tuši ja puupulgaga tehtud nipiga joonistused raamatu autorilt.

 

Selleks, et raamat valmida saaks oli vaja kõigepealt teha üle saja kvaliteetse reprofoto, mille teostasime oma stuudios. Seejärel valisime koos autoriga raamatule formaadi ning rääkisime läbi sisupaberi ja kaanematerjali valikud. Kuna tegemist ei ole käsiraamatuga, mida peenra vahele kaasa võtta, siis lähenesime vormile julgelt ja lasime joonistustel särada. Lood muudavad joonistused muhedaks ja arusaadavaks. Valisime neli põhitooni, mille abil muutsime tekstileheküljed värviliseks ja helgeks.

Rootsi maastikuarhitektuuribüroo Mareld Landskapsarkitekter vajas portfooliotrükist, et kirjeldada Göteborgi linnas asuva Jubileumsparkeni valmimisprotsessi läbi aastate. Suure industriaalse sadamaala muutmine avalikuks pargiks on pikk protsess, mis alles kestab, kuid vahekokkuvõte oli juba võimalik raamatuks vormida. Raamatust leiab nii esimesi kavandeid kui mudeleid, kaasasmisprotsessi dokumenteeringuid, valminud etappide fotosid kui kirjeldusi tulevikuvisioonidest.

Trükise ülesehitus järgib etapiviisilist protsessi ning üldilme oma lahtise seljaga annab aimu protsessi avatusest.

 

„Isolatsioonidialoogid / Isolation Dialogues“ oli 2020. aasta kevadel Tallinna linnamuuseumi fotomuuseumi algatatud projekt, kus 130 ülemaailmse Covid-19 leviku tõttu eraldatuses istuvat Eesti fotograafi olid jagatud paaridesse ja nende ülesandeks sai luua pildiline dialoog. Projekti kutsusid ellu Annika Haas ja Johanna Rannula.

 

Raamatu eesmärk oli talletada kõigi 65 fotograafipaari dialoogist säravaim osa. Raamatusse sai valitud 6 erinevat trükipaberit ning seeriate paigutus arvestab iga fotoseeria eripäraga. Erinevad paberid tõstavad esile fotoseeriate tugevamaid külgi. Lahtise seljaga köide võimaldab vaadelda mugavalt ka üle kahe lehekülje ulatuvaid fotosid, sest selline köide avaneb väga hästi ning selja poolt ei hoia leheküljed kangelt üksteise vastu. Kahekordsed kartongkaaned annavad lisatugevust ning võimaldavad paigutada kaantele rohkem infot.

Raamatu sisus on kasutatud kahte erinevat paberit. Esseede ja intervjuude, eluloo ning registrite plokid on trükitud Pergraphica Rough Natural paberile. Ülevaade August Komendandi osalusel valminud projektidest ning Eesti Arhitektuurimuuseumis toimunud näitusest on trükitud Galerie Art Gloss paberile, et esitleda neid väärikalt ning pidulikult. 

 

Kahe erineva sisupaberi kasutamine annab teosele huvitava rütmi ning loob erinevatesse sisuplokkidesse haakuva meeleolu. Pergraphica Rough Natural on katmata kreemika tooniga paber, mis sobib väga hästi pikkade tekstidega tutvumiseks. Galerie Art Gloss tõstab esile värvid ja on võimaldab meeldivalt kontrastset trükki.

 

Teksti ilmestamiseks ja lugemise hõlbustamiseks on kasutatud rohkelt jooniseid, illustratsioone, ajaloolisi kaarte, skeeme, postkaarte, nii arhiividest kui erakogudest pärit fotosid, spetsiaalselt raamatu jaoks tehtud pargivaateid ja detailifotosid. Tagakaane siseküljel on lihtsustatud skeem suure osa Tallinna parkide ja haljasalade asukohtadega.

 

Kõvakaaneline õmmeldud liimköide on viimistletud ümara seljaga. Ümbrispaber on kaetud läikiva lakiga, kaantele kantud siiditrükitehnikas pealkiri ning stiliseeritud Tallinna bastionivööndi joonis. Eeslehtede ning kaanematerjali värvikontrast viitab tehisliku ja loodusliku keskkonna kokkupuutepunktidele. Kaanega toon toonis järjehoidja on hea abiline mahuka raamatu läbitöötamise ajal. Sisulehekülgedele on valitud kaetud matt paber, et rohked fotod oleksid võimalikult mahlaste värvidega ning lugemist ei segaks paberi läige.

Mahukas album tutvustab Eesti 1930. aastate tippfotograaf Carl Sarapi fotopärandit. Albumist leiab Carl Sarapi loomingu paremiku ja kõiki Eesti maakondi hõlmava pildivaliku Eesti maast ja inimestest enne 1940. aastat. Lisaks enam kui 300 fotole on albumis põhjalik uurimus fotograaf Carl Sarapist ja tema elukaaslasest Johanna Triefeldtist, koostajaks fotokogu hoidja Merilis Roosalu.

 

Raamatu kujunduses oli väljakutseks rohke fotomaterjali töötlus, et väga erineva tonaalsusega arhiivimaterjal oleks rahuliku ja ühtse hõbedase tonaalusega läbi kogu teose. Kasutasime kahte erinevat sisupaberit – artiklid on trükitud soojatoonilisele katmata paberile ning esinduslik fotode peatükk valgele kaetud, kuid mahulisemat tüüpi paberile. Kaanekattematerjali tekstuur meenutab fotopaberit.

Kihid, aur, vesi. Sukeldumine teistesse materjalidesse. Isegi paralleelmaailmad, mis teinekord mõnest kirjandusteosest või filmist kummitama jäävad, võivad asetseda kihiti, üksteise sees või võrgustikuna. Selleks, et läbikumavus tekiks, peab olema rohkem kui üks keskkond ja need keskkonnad peavad üksteisega kuidagi kokku puutuma, aga ikkagi jääma eraldiseisvaks. Täielik sulandumine kaotab läbikumavuse. Kõik need mõtted kumavad ka näituse kataloogis.

Ligi paarkümmend aastat on Eesti Ajaloomuuseum kogunud hüljatud monumente. Sellest Eesti suurimast omaaegsete monumentaalskulptuuride kogust valmis kataloog.

 

Pehmekaaneline šveitsi köide võimaldab trükise seljal jätta õmblused nähtavale. Vaadeldavaks jäid ka punase niidiga tehtud seljaõmblused. Esikaanel ja seljal on kasutatud punase foolioga surutrükki. Triipkood tagakaanel on trükitud punasele taustale, mis on justkui jätk kaante punasele siseküljele. Triipkoodi lugejad ei näe punast värvi, seega tundub masina jaoks punane lihtsalt valgena. 

 

Sisukorra kujundus lähtub monumentaalsest vormist, samas võimaldab trükise alumises ääres näha triipude arvu järgi peatüki algust ning soovi korral leida kiiresti üles õige peatükk.

Rein Marani 90. juubeli auks kureeris Eesti Rahva Muuseum fotonäituse „Hõimude hällimail“. Tegemist on valikuga 1978. aastal Kiek in de Kökis väljas olnud 166 fotost, mis tehtud soome-ugri ja samojeedi rahvaste asualal.

 

Kujundus näituse kataloogile on kui kummardus kunagi toimunud mahukale näitusele. Ka 1978. aasta näituse juurde kuulus mapina kujundatud kataloog. Otsustasime tänapäevase trükitehnoloogia abil äratada ellu fotod, millele nõukaaegsed tehnilised võimalused panid oma piirid.

 

Autori sooviks oli, et raamatu kasutamise jäljed oleksid näha ja seetõttu sai kaas viimistletud katmata paberiga. Sisu on trükitud hallitoonilisele raamatupaberile Classic, mis on mõnusa mahulise tekstuuriga ja raamat on tänu katmata paberi kasutamisele ka kaalult kerge.

“Harilik eestlane” on kaunis ja kvaliteetne fotoraamat, mis oma tõsieluliste lühilugudega autentselt ja humoorikalt kirjeldab tänapäeva eestlase igapäevaelu, hinge ja mõttelaadi. Raamat on loodud eestlaste poolt kasutades sotsiaalmeedia abi.

 

Raamat sisaldab inimeste lugusid, vanasõnu ja huvitavaid fakte ning värvilisi fotosid, mis mänguliselt kujutavad tänapäeva eestlast.

 

Loe põhjalikumalt Estonian World lehelt.

„18 aastat arhitekt Louis I. Kahniga“ annab ülevaate kahe suurmehe – insener-konsultant August E. Komendandi ja kunstnik-arhitekt Louis I. Kahni tööalastest ning isiklikest suhetest, mille käigus paljastuvad nende koostöös loodud raudbetoonehitiste valmimisprotsessi võlud ja valud.  

 

Raamatust leiab rohkelt fotosid ja jooniseid, mis on spetsiaalselt arhiividest uuesti välja toodud ning digiteeritud. Kujundus viitab nii nende poolt enim kasutatud ehitusmaterjalile kui raamatu peategelase Louis I. Kahni päikeselisele natuurile. 

 

Pikemat arvustust saab lugeda Sirbist. Vaata raamatu tutvustust ka ERR-i kultuuriportaalist.

Annika Haasi fotoseerija portreteerib ja dokumenteerib inimesi ja nende suvekodusid Tallinna Lennart Meri lennujaama külje all asunud suvilarajoonis. Inimesed, kes suurema osa oma elust on elanud Nõukogude Liidus ja kuni viimase ajani nautisid oma kevadisi, suviseid ja sügisesi hetki täpselt nii nagu 30 aastat tagasi aiamaal rohides, terrassil päikest nautides lennukid pea kohal lendu tõusmas ja maandumas. 

Uue aja saabudes jäi see piirkond ajale jalgu ning uute ärimajade tarvis puhastati maa suvilatest ning aja jooksul maha jäetud suvilatesse elama asunud kodututest.

Kui Annika kasutas loo jutustamiseks vana Ljubitel filmikaamerat ja värvinegatiivfilmi, siis meie püüdsime ajastu hõngu säilitada kirjatüüp Journal Sansi kaudu. See on üks kõige levinumaid kirjatüüpe Nõukogude Liidus trükitud materjalidel. 

 

Projektist saab lugeda tema kodulehelt.

Tellija: Eesti Rahva Muuseum

Aasta: 2018

 

Kataloog Eesti Rahva Muuseumis eksponeeritavale näitusele Anu Raud „Isamaastikud“ sisaldab Anu Raua elulugu, 40 reprot vaipadest, 7 Anu Raua kavandite järgi teostatud „värvi ise“ lehte lastele, bibliograafiat. Kaantele on pealkiri trükitud surutrüki tehnikas.

 

Kujunduses on inspiratsiooni saadud varem laialt levinud kunstnikumappidest. Idee teha vaipadest traditsioonilise kataloogi asemel mapp tuli Anu Raualt endalt, kuid olime juba aastaid oodanud võimalust justnimelt kunstniku mappi kujundada.

Raamat on trükitud katmata soojatoonilisele paberile, et teos oleks hoolimata suurest lehekülgede arvust kerge käes hoida ning näeks silmale sõbralik välja. Kaaned on trükitud paksemale katmata paberile kuna otsustasime, et tänapäevases noorust ja ilu kummardavas maailmas on põnev jälgida raamatu väärikat vananemist ning kasutusjäljed nurkades ainult tõendavad, et raamatut on tõepoolest loetud. Sisekaanele kujundasime unenäolise vaate Kadri-Anni jaoks ühelt kõige olulisemalt matkalt – foto Gröönimaa rannikul kohatud jäämäest. Tõsi küll, foto sai töödeldud abstraktselt udusemaks, et see ei hakkaks sisu üle domineerima. Iga loo algusesse lõime dušipintsliga illustratsioonid, mis viitavad loo sisule.

Raamatu kujundusega otsustasime edasi anda roma kodude soojust, värviküllust, aga ka kasinaid olusid. Kuna roma laste hulgas on nii neid, kes tunnevad oma päritolu üle uhkust kui ka neid, kes püüavad Eesti ühiskonda sulanduda sai kujundusse süstitud ka veidi põhjamaist joont. Veelgi enam, kuna autor vaatleb seda rahvakildu siiski läbi oma prillide, siis tema fotode plokk on kõige õhulisema ja korrastatuma olekuga. Laste fotoprojekti ja vana perealbumi leheküljed on aga üsna eklektilised ja mängulised.

 

Kasutasime erinevate plokkide jaoks ka erinevaid pabereid. Tekstide osa on mahulisel raamatupaberil, Annika fotode plokk aga hästi värvi kandval fototrüki jaoks sobival paberil. Vanad fotod trükiti katmata Munken Polar paberile, mis sobib hästi vanade fotode tonaalsuse ja tunnetuse edastamiseks. Laste projektid on kõige kirjum ja mitmekesisem osa, mille puhul kasutasime õhukest matti siidise tekstuuriga paberit, millel on tekstid hästi loetavad ja ka fotod ilusate säravate värvidega. 

„Linna rohealade hooldamine“ on manuaal kohalikele omavalitsustele.

Kasutasime hästi avanevat peidetud seljaga spiraalköidet, mis sai spetsiaalselt selle trükise jaoks välja töötatud. Selline köitmine võimaldab ka spiraalköite puhul kasutada trükise selga info kandjana. Trükis on avaldatud eesti, inglise, vene ja läti keeles.

Kunstnikud: Agnė Jokšė, Anna Trell, Cloe Jancis, Diāna Tamane
Kuraator: Brigit Arop