Pöialpiltide ja jaotuse test (ainult välimus, nupud ei tööta)

Väikeelamud

Eramud, paarismajad, ridaelamud

Korterelamud

Puit-, kivi- ja paneelkortermajad

Muinsus- ja miljöömajad

Muinsuskaitsealused hooned ja miljöömajad

Mitteeluhooned

Kontor, kauplus, kool, kultuurimaja, hotell ja tootmishoone

Elamu muinsuskaitsealal või mälestis

...

Elamu miljööalal

...

5-Tavaline-elamu-kortereramu-muinsuskaitsealal-100

Tavaline maja muinsuskaitse- või miljööalal

...

Abihoone

...

Muinsus- ja miljöömajad – UUS

Muinsuskaitsealused hooned ja miljöömajad, tavalised hooned muinsus- või miljööalal

Millised on hooned, millel on kultuuriväärtusest tulenevad piirangud?

Osadel hoonetel on kultuuriväärtusest tulenevad piirangud, millega peab nende renoveerimisel arvestama. Kultuuriväärtusega hooned jagunevad:

Riikliku muinsuskaitse alla olev hoone, n.ö muinsusmaja: mälestis või muinsuskaitse ala ehitis. Kehtestatakse muinsuskaitseseaduse alusel ning renoveerimisel tuleb järgida nii ehitusseadustiku kui muinsuskaitseseaduse põhimõtteid ja nõudeid.

Kohaliku kultuuripärandi hooned, n.ö miljöömajad: hooned, mis asuvad miljööväärtuslikul hoonestusalal või on väärtuslikud üksikobjektid. Kehtestatakse planeerimisseaduse alusel kas üld- teema- või detailplaneeringuga, määrates ühtlasi ka hoonete kaitse- ja kasutustingimused

Tavalised hooned muinsuskaitse- või miljööväärtuslikul alal – nõuded tulenevad eelkõige asumisest ajaloolises keskkonnas, st ning piirangud võivad olla ajaloolisse keskkonda sobivate viimistlusmaterjalidele ning mahtude muutmiseks. Renoveerimisel tuleb järgida ehitusseadustiku nõudeid ning muinsuskaitseala kaitsekorra või planeeringuga antud kaitse- ja kasutustingimusi.

Tavaline-elamu-kortereramu-muinsuskaitsealal@2x

Kultuuriväärtusega abihooned muinsuskaitsealal, mälestise ansamblis, miljööalal, muinsuskaitseala või mälestise kaitsevööndis: kuur, saun, ait, pesuköök, tööriistakuur, suvemaja, erinevad põllumajandusega seotud hooned ja laohooned. Osad neist on kohandatud garaažideks, töökodadeks, aastaringseks või suviseks elamiseks. Esinduslikum abihoone võib olla ka eraldi mälestisena kaitse all (nt arvukalt mõisa abihooneid: meirei, tõllakuur, magasiait, viljakuivati, talukompleksid, külahoone jne), samas kui lihtsam abihoone võib asuda mälestise kaitsevööndis. Kultuuriväärtuslik abihoone on sageli ehitatud sama krundi peamajaga samal ajal või (NB!) ka eluhoonest varem (kui elamu on mingil põhjusel asendatud või kõigepealt ehitatigi valmis saun, kus sai ka elada ning alustati ka eluhoone ehitamist). Osad abihoonetest on konkreetse ala või mälestise jaoks kultuuriväärtuslikud, teised mitte. Kultuuriväärtusliku abihoone ümberehitamisel tuleb järgida nii ehitusseadustiku kui muinsuskaitseseaduse või konkreetse ala planeeringuga antud kaitse- ja kasutustingimusi.

Mälestise või muinsuskaitseala kaitsevööndis asuvatele hoonetele võivad olla piirangud välisviimistlusele ja mahtude sobivusele. Kaitsevööndi eesmärk on tagada mälestise või muinsuskaitseala säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas ning mälestise/muinsuskaitseala vaadeldavus iseloomulikest suundadest. St kaitsevööndis asuvate hoonete ümberehitamisel on piirangud seotud eelkõige hoonemahu muutumisega ning ajaloolise keskkonnaga sobituvas viimistlusmaterjalide valikus. Hoonete ümberehitamisel tuleb järgida nii ehitusseadustiku kui muinsuskaitseseaduse, muinsuskaitseala puhul ka konkreetse muinsuskaitseala kaitsekorras antud nõudeid.

Muinsusmaja

Muinsusmaja on muinsuskaitse all olev hoone, ehitismälestis, ajaloomälestis või muinsuskaitseala A- või B- kaitsekategooria hoone.

Mälestistele üldisi põhimõtteid renoveerimiseks fikseeritud pole, kuid igale muinsuskaitsealale on kehtestatud kaitsekord, kus on kirjas ala eesmärk, väärtused, alal asuvate hoonete kaitsekategooriad ning ala hoidmise põhimõtted ja vajalikud nõuded. Iga kaitsekorra nõuded on mõnevõrra erinevad, sõltudes ala ja hoonete eripäradest.

Muinsuskaitseala hooned jagunevad kolme kaitsekategooriasse: A, B ja C.

A-hoones on kultuuriväärtus tuvastatud nii sees kui väljas, seega tuleb säilitada nii hoone algupärane välisilme kui algupärased interjöörid, nende osad või detailid. Muinsuskaitseametiga või halduspartneriga tuleb kooskõlastada kõik ehitustööd.
B-hoones on kultuuriväärtus tuvastatud eksterjööris, säilitada tuleb eelkõige hoone välisilme ja olemus ning muinsuskaitseametiga tuleb kooskõlastada hoone välisilmet mõjutavad ehitustööd.
C- hoonel ei ole kultuuriväärtust, see on tavaline hoone muinsuskaitsealal.

Miljöömaja

Miljöömaja on hoone, mis asub miljööalal või on väärtuslik üksikobjekt. Nendega seatud tingimused ning nõuded, millega renoveerimisel arvestada, võivad olla erinevates omavalitsustes ja planeeringutes väga erinevad. Mõnel juhul on hinnatud eraldi ka miljööalal asuvate ehitiste kultuuriväärtust (nt Tartu linnas; Tallinnas kesklinna teemaplaneeringu, Kristiine ja Nõmme linnaosa ja Põhja-Tallinna linnaosa üldplaneeringuga), kuid enamasti mitte.

Juhul kui miljööalal on hooneid kultuuriväärtuse alusel hinnatud, on enamasti antud ümberehituse põhimõtted ja nõuded neile antud väärtushinnangute kaudu. Planeeringutes, kus hoonete hindamist tehtud ei ole, on antud üldised tingimused ala väärtuste säilitamiseks ning konkreetsele hoonele kehtivad nõuded tuleb välja selgitada koos kohaliku omavalitsuse spetsialistiga.

Tavaline maja muinsuskaitse- või miljööalal

Muinsuskaitse- või miljööalal, aga ka mälestise või muinsuskaitseala kaitsevööndis on arvukalt hooneid, mis ei ole muinsuskaitseala või mälestise mõttes kultuuriväärtuslikud. Muinsuskaitsealal on sellised hooned hinnatud C-kaitsekategooriasse, muinsuskaitseala või mälestise kaitsevööndis sellist hindamist läbi viidud pole. Miljööaladel on hoonete hindamist tehtud ainult üksikute üldplaneeringutega, märkides neid (st kultuuriväärtuseta hooneid) sellisel juhul „muu hoone“, „vähemväärtuslik hoone“ või muul sarnasel viisil.

Sellistel, n.ö tavalistel, hoonetel ei nõuta nende algupärasena säilitamist ning üldjuhul kehtivad neile piirangud ajaloolisse keskkonda sobivate materjalide ning sobivate mahtude osas, st nende hoonete ümberehitamisel peab tagama sobivuse konkreetsesse keskkonda ja naabruse ajalooliste hoonetega, st piirangud võivad olla ajaloolisse keskkonda sobivate viimistlusmaterjalidele ning mahtude muutmiseks.

Renoveerimise vajadus ja energiatõhusus

Maja renoveerimisel kehtib lihtne põhitõde: kui midagi teha, siis tuleb seda teha korralikult, teadlikult ja hästi! Renoveerimine ei ole pelgalt hoone sisekliima ja energiatõhususe parandamine, vaid peab tagama ka hoone kasutusea pikenemise; parema, ohutuma ja kestlikuma elukeskkonna; ning lõppvälimuse, mis austab hoone arhitektuuri ja kohalikku konteksti. Tagada tuleb lahenduste kestlikkus. Mõistlik on kapitaalsed ümberehitused ette võtta korraga ja terviklikult. Kui seda pole võimalik teha, siis tuleb alustamisel läbi mõelda, milline on õige tööde järjekord samm-sammulisel renoveerimisel.

Tänapäeval arvestatakse, et olemasoleva hoone vajab põhjalikku renoveerimist vähemalt iga 50 aasta järel. Enamikul muinsus- või miljöömajadel on toimunud suuremaid või väiksemaid renoveerimisi juba mitu korda või kui see on tegemata, siis on hoone suures renoveerimisvõlas. Ajaga on muutunud elanike ja omanike ootused elutingimustele, mugavustele ja kasutuskuludele.

Energiatõhususe nõudeid on muinus- ja miljöömajades kohaldatud seni erandlikult, pidades sobivaks lahendusi, kus energiatõhususe miinimumnõuete täitmine ei muudaks oluliselt hoone olemust või välisilmet. Kahjuks on see viinud selleni, et enamasti nende hoonete renoveerimisel on jäetud energiatõhususe parandamine üldse tegemata. Majaomanikule tähendab see aga kasvanud energiahindadest tulenevalt suuremaid kasutuskulusid.

Muinsus- ja miljöömaja omaniku teekond energiatõhusama majani võib tavamajaga võrreldes olla keerulisem – lahendusi tuleb kohaldada hoone eripäraga ja säilitada kultuuriväärtused. Kuid ka nendel majadel on terviklikku ja põhjaliku kaasajastamist ette võttes oluline otsida sobivaid ja toimivaid energiasäästlikke lahendusi. Senine muinsuskodude renoveerimiskogemus on kirjeldatud 2025. aastal koostatud aruandes „Eesti muinsuskodu energiatõhususe parendamise praktika“. Elamismugavuse tõstmine ja energiakuludelt kokku hoidmine aitab tagada kultuuriväärtusega hoone kasutuses püsimise ja selle säilimise.

Elamu muinsuskaitsealal või mälestis

Omadused, renoveerimisvajadus ja -valikud

Mis on muinsuskodu?

Muinsuskodu on muinsuskaitse all olev elamu - ehitismälestis, ajaloomälestis või muinsuskaitsealal asuv A- või B-hoone. Muinsusmaja on hoone, mis on muinsuskaitse all (mälestis või muinsuskaitseala ehitis).

Igale muinsuskaitsealale on kehtestatud kaitsekord, kus on kirjas iga muinsuskaitseala eesmärk, väärtused, alal asuvate hoonete kaitsekategooriad ning ala hoidmise põhimõtted ja vajalikud nõuded. Iga kaitsekorra nõuded on mõnevõrra erinevad, sõltudes ala ja hoonete eripäradest.

Muinsuskaitseala hooned jagunevad kolme kaitsekategooriasse: A, B ja C.

A-hoones on kultuuriväärtus tuvastatud nii sees kui väljas, seega tuleb säilitada nii hoone algupärane välisilme kui algupärased interjöörid, nende osad või detailid. Muinsuskaitseametiga tuleb kooskõlastada kõik ehitustööd.

B-hoones on kultuuriväärtus tuvastatud eksterjööris, säilitada tuleb eelkõige hoone välisilme ja olemus ning Muinsuskaitseametiga tuleb kooskõlastada hoone välisilmet mõjutavad ehitustööd.

C- hoonel ei ole kultuuriväärtust, see on tavaline hoone muinsuskaitsealal ning piirangud võivad olla ajaloolisse keskkonda sobivate viimistlusmaterjalidele ning mahtude muutmiseks.

Muinsuskodu pakub ainulaadset võimalust elada ajaloolises keskkonnas, ühendades mugavuse ja traditsiooni. Kultuuripärand on meie koha identiteedi ja eripära aluseks ning mälestisi ja muinsuskaitsealasid on eri perioodidest. Seega võib muinsuskodu olla väga erineva olemuse, välimuse ja suurusega. Need hooned moodustavad lahutamatu osa oma piirkonna ajaloolisest ehituskultuurist ja omapärast.a

Raua tn 39 (reg nr 3121)

Millised on tüüpilised muinsusmajad?

Muinsuskodu on eramu (üksikelamu, ridaelamu) või kortermaja, sh segakasutusega hoone (äri- teenindus vms), kuhu kuuluvad ka eluruumid.

Mälestisest elamu võib olla: mõisa eluhoone (peahoone, valitsejamaja, teenijate maja, aednikumaja vms), rehemaja, taluhäärber või suvila, erineval ajaperioodil ehitatud ja sageli ka tuntud arhitekti või ehitusmeistri kavandatud villa, kortermaja jms, aga see võib olla ka hoone, mis ei ole algselt elamuks ehitatud, kuid mis on kohandatud või mida kavandatakse elramuna kasutusele võtta. Näiteks: mõisa abihoone (tall, laut, ait, meierei jne), tööstushoone (veski-, vabrikuhoone jne), endine koolimaja, vallamaja, raudteehoone, kõrts, pastoraat, tuletorn vms hoone.

Muinsuskaitseala elamu võib olla erineva suurusega alates lihtsast väikesest üksikelamust kuni suurema korterelamuni. Valdav osa muinsuskaitseala kortermajadest on juba algselt elamuks ehitatud, aga esineb ka hooneid, mis on kohandatud elamuks või mida kavandatakse kortermajaks ümber ehitada (näiteks: endine tööstushoone / koolimaja / vallamaja / raudteehoone /mõisa ehitis (elu- või abihoone) vms).

Vana-Lõuna 39 (reg nr 8594)

Posti tn 9, Viljandi

Suur osa muinsuskaitsealade kultuuriväärtuslikest elamutest on ehitatud 19. sajandi teisest poolest kuni teise maailmasõjani, mil valitsesid traditsioonilised ehitusvõtted ja materjalid. Mälestised võivad olla väga erinevatest ajastutest, vanemad võivad olla ehitatud ka 17. või 18. sajandil.

Vanemad hooned on sageli ehitatud rõhtpalkidest või massiivkivist (tellis, paekivi, maakivi), enamasti viilkatusega. 1920.-ndatest hakati kasutama ka puitsõrestik seinakonstruktsioone ja muid kaasaegsemaid lahendusi. Paremini säilinud hoonetel on (osaliselt) alles ehitusaegne laudvooder või lubjapõhine viimistluskrohv (lisaks kiviseintele krohviti ka puithoonete fassaade). Fassaadid on sageli kaunistatud detailidega, nagu saelõikeornamentika, akende krohviraamistused või uste varikatused. Lisaks võivad hoonetel olla verandad, rõdud ja stiilsed aknad ning uksed, mis lisavad väärtust nii hoonele endale kui ka kogu piirkonnale. Hoone peamine esindusliku välimusega välisuks (sageli laiem kahepoolne paraaduks) paikneb traditsiooniliselt tänavapoolsel küljel (või esifassaadil) ja selle ees on sageli paari astmega trepp.

Tüüpilised tehnosüsteemid

Muinsuskodus võib olla säilinud ajalooline ahi, pliit, kamin või keskküttesüsteem, mis olid kunagi nende peamised kütteallikad. Enamasti on muinsusmajades küttesüsteeme korduvalt muudetud ja sageli on algse küttelahenduse kõrval või selle asemel lisatud muid kütteallikaid, enamasti elekterküte, soojuspump või ka keskne kaugkütea. Nendel muinsuskodudel, mis ei ole algselt eramuna ehitatud, võivad sootuks puududa elufunktsiooniga sobivad tehnosüsteemid. Erandiks on siinkohal hooned, kus paiknesid ka varem mingis ulatuses eluruumid (näiteks koolimajas või kõrtsis) või olid aastaringselt köetavana kasutuseks. Nii võib mõnes varasemalt avalikkusele suunatud hoones olla säilinud ajaloolisi ahjusid.

Hele pottahi elamus

Ventilatsioonirest (võibolla peaks siin mõni selline pilt olema, milles on rohkem midagi vaadata :D)

Tihti puudub muinsuskodus kaasaegne ventilatsioonisüsteem, mis võib tähendada ebapiisavat õhuvahetust ja tuua kaasa niiskus- või terviseprobleemid. Mõnes linnaelamus või mõisa eluhoones on säilinud ehitusaegne ventilatsioonisüsteem (avad ja lõõrid korstnasse, harvem avad läbi seina), kuid need avad võivad olla ka kinni ehitatud või pole nende toimivust ammu kontrollitud. Varem eeldati õhuvahetuse toimumist läbi akende ebatiheduste (nn loomulik ventilatsioon), mis on vastuolus tänapäevase energiatõhususe ning avatäidete tihendamise püüdlusega õhupidavuse tagamiseks.Täna on omanikul võimalik valida eelkirjeldatud ehitusaegse põhimõtte taastamise ja tänapäevase ehitustava vahel – õhutihe hoone koos soojustagastusega mehaanilise ventilatsioonisüsteemiga. Esimese lahendusega kaasneb suurem küttekulu (tuuletõmbus, ebaühtlane temperatuur ööpäeva lõikes, jahedad põrandad, välisseinad, toanurgad jms). Kaasaegne lähenemine eeldab arvestatavat investeeringut renoveerimiseks, kuid edaspidi madalamat küttekulu ning tervislikumat sisekliimat.

Renoveerimata eramu elektrijuhtmestik ja veetorustik on sageli vananenud ning vajavad täielikku uuendamist, et vastata tänapäevastele turvalisuse nõuetele. Ühest küljest võib isoleerimata veetorustik kütmata ruumides külmuda ja põhjustada veeõnnetusi põhjustada, teisalt suurendab isoleerimata sooja tarbevee- või ka keskküttetorustik energiakulu. Vanad või kehva kvaliteediga osade kaupa uuendatud torustikud võivad kaasa tuua sagedasi veelekkeid, mis omakorda võivad põhjustada niiskuskahjustusi hoone konstruktsioonides. Lekkivate torustike parandamine kuulub kiireloomuliste remonttööde hulka, et täita ka muinsuskaitseseadusest tulenevat säilitamiskohustust (§33).

Kortermajade elektrikaableid on sageli korterite kaupa uuendatud, kuid esineb ka terviklikult uuendamata elektrisüsteeme. Vana maja elektrijuhtmeid ja -kilpe jm osi võib olla vahetatud erinevatel aegadel, ka osaliselt (nt korteri kaupa). Renoveerimisel on oluline nii inimestele kui seadmetele ohutu terviksüsteem läbi mõelda ja teostada.

Renoveerimise vajadus ja energiatõhusus muinsuskodus

Tänapäeval arvestatakse hoone projekteeritud elueaks 50 aastat. Enamik muinsuskodusid on selle suuremate või väiksemate renoveerimiste kaasabil 2-4 kordselt ületanud. Selle ajaga on muutunud elanike ootused elutingimustele, mugavustele ja kasutuskuludele. Elutingimusi on tavaliselt juba muudetud kohandades ruumide planeeringut elanike vajadustele. Samuti on enamikes eramutes juba ammu olemas kaasaegsed mugavused nagu elekter ja pesuruumid , mis algselt sageli puudusid. Renoveerimata majades on senised tehnosüsteemid (elekter, kanalisatsioon, tarbevesi) ja pesuruumide sisu sageli amortiseerunud ja vajab asendamist. Soovitakse lisada ka kaasaegseid tehnosüsteeme nagu turvasüsteemid, sidelahendused, ventilatsioon jne koos neid tervikuks siduva automaatikaga.

Viimastel aastatel on tõsisemalt teemaks kerkinud muinsuskodude energiatõhususe parandamine, et vähendada kasvanud energiahindadest tulenevalt kasutuskulusid. Muinsuskodu omaniku teekond energiatõhusama majani võib tavamajaga võrreldes olla keerulisem – lahendusi tuleb kohaldada hoone eripäraga ja säilitada kultuuriväärtused. Kuid ka nendel majadel on terviklikku ja põhjaliku kaasajastamist ette võttes oluline otsida sobivaid ja toimivaid energiasäästlikke lahendusi. Senine muinsuskodude kogemus on välja toodud projekti vahearuandes „Eesti muinsuskodu energiatõhususe parendamise praktika“. Elamismugavuse tõstmine ja energiakuludelt kokku hoidmine aitab tagada hoone kasutuses püsimise ja selle säilimise.

Muinsuskodu renoveerimise protsess ja asjaajamine

Muinsuskodu renoveerimine nõuab hoolikat planeerimist ja koostööd muinsuskaitse spetsialistidega. Protsess on lahti seletatud muinsuskodu renoveerimise teekaardis, kust leiab kõikide etappide kirjeldused, vajalikud tegevused, eri osapoolte rollid ja vastutused, aga ka riskid ja abimaterjalid, alates omaniku soovist renoveerida kuni renoveerimisjärgse hoolduseni välja.

Dr. Fr. R. Kreutzwaldi elumaja õuepoolne sondeerimine. Võru, 1983. (DrKM F 348:1/n)

Kuigi muinsuskodu renoveerimine võib olla keerulisem ja kulukam kui tavalise elamu renoveerimine, on see samas ka väga tänuväärne ülesanne. Kindlasti on oluline mõista, et iga hoone on teistest mingil määral erinev ning oluline on läheneda igale majale individuaalselt, võttes arvesse selle eripära ja ajaloolist väärtust.

Konkreetse hoone väärtuste, piirangute ja nõuete välja selgitamiseks tuleb alustada konsulteerimisest: da Muinsuskaitseameti maakonnanõuniku või Tallinna, Tartu ja Narva linnavalitsuse vastava ametnikuga. Konsultatsioonid aitavad tagada, et renoveerimistööd vastavad kultuuripärandi säilitamise põhimõtetele ja kõikidele vajalikele nõuetele.

See teemaleht pühendub elamuna kasutatava mälestise või muinsuskaitseala kultuuriväärtusega (A- või B-) hoone renoveerimise protsessile ja tehnilistele lahendustele. Eraldi teemalehed on miljööala elamu, muinsuskaitse- või miljööalal asuva tavalise maja ning abihoone kohta.

Poska tn 41 enne renoveerimist

Poska tn 41 pärast renoveerimist

1. Hooldus ja renoveerimisvajadus

Muinsuskaitse all oleva hoone (mälestis või muinsuskaitseala l asuv A- või B-kaitsekategooriasse hinnatud hoone) või miljööväärtuslikul alal paikneva hoone (edaspidi üldiselt: muinsuskodu või muinsusmaja), seisukord võib erineda suurel määral. Paljudel juhtudel on probleemiks aastatega kuhjuogunenud remondivõlg ja sellest tingituna maja üldine halb tehniline seisukord, kus kumuleeruvad niiskuskahjustuste, soojuskadude ja vananenud tehnosüsteemide mõjud. Peamisteks murekohtadeks on fassaadi ja katuse lagunemine, kahjustatud puitdetailid ja ebapiisav soojustusisolatsioon on peamisteks murekohtadeks. Muinsuskodu energiatarve on tihti suur, kuna ehitusaegsed ootused hoone soojapidavusele olid madalamad, tänapäevaseid tõhusaid soojustusmaterjale ei eksisteerinud ning vajalik õhuvahetus pidigi toimuma läbi ebatihedate akende, nn loomuliku ventilatsioonina. Kirjeldatud olukord ei vasta enam kaasaegsetele ootustele elamismugavuse ja hoone ülalpidamiskulude osas. Hoone kaasajastamisel on eelistatud terviklikud renoveerimislahendused, kuna need aitavad läbi mõelda erinevate hooneosade ja tehnosüsteemide optimaalsed lahendused. Kui tervikrenoveerimine ei ole siiski võimalik, siis tuleb lähtuda optimaalsest etapiviisilisest renoveerimisteekonnast.

Muinsuskodu kaasajastamisel on läbimõeldult tegutsedes võimalik saavutada energia kokkuhoid ja parandada sisekliimat ning sealjuures säilitada maja kultuuriväärtus. Selleks on välja töötatud üldised soovitused, mida tuleb täpsustada lähtudes konkreetse hoone arhitektuursest väärtusest, tehnilisest seisundist, rekonstrueerimise ulatusest ning omaniku soovidest, vajadustest ja võimalustest.

Renoveerimisgiidis toodud juhised on hea tava põhimõtted, millest on soovitav lähtuda ehitustöö kavandamisel ja ehitusprojekti koostamisel. Toodud põhimõtted arvestavad muinsuskaitsealade kaitsekordadega seatud üldisi nõudeid. Lisaks muinsus- ja miljööhoonetele saab selles alajaotuses kirjeldatud põhimõtteid kasutada ka teiste vanade majade uuendamisel.

2. Muinsus- või miljöömaja renoveerimise protsess ja põhimõtted

Renoveerimisgiidis toodud juhised muinsuskodu uuendamiseks on hea tava põhimõtted, millest on soovitav lähtuda ehitustöö kavandamisel ja ehitusprojekti koostamisel. Konkreetsed nõuded muinsuskodu renoveerimiseks lähtuvad muinsuskaitseseadusest ja antakse üldjuhul muinsuskaitse eritingimustega, vajadusel ka tegevuskavaga või nõustamisel. Muinsuskaitseala ehitistele on nõuded antud iga muinsuskaitseala kaitsekorraga hoonete kaitsekategooriate kaupa. Mälestistele selliseid üldisi põhimõtteid ja nõudeid kehtestatud pole. Lisaks muinsuskodule saab selles alajaotuses kirjeldatud hea tava põhimõtteid kasutada ka teiste vanade ja arhitektuurselt väärtuslike majade uuendamisel.

Muinsuskodu kaasajastades on oluline tegevusi ja muudatusi kavandades silmas pidada, et omaniku soovide elluviimisel säiliksid hoone väärtused. Iga hoone ja juhtum on eripärane ning plaanid ja soovid kaalutakse läbi koostöös omanikuga muinsuskaitse eritingimuste koostamisega. Muinsuskaitsealuste hoonete renoveerimise põhimõtted on toodud välja põhjalikumas infovoldikus, täpsemad lahendused on kirjeldatud renoveerimislahenduste peatükis.

Enne suuremahuliste tööde ettevõtmist muinsuskodus on otstarbekas tutvuda hoone ajalooga arhiividokumentide abil. Tavaliselt vaadatakse arhiividokumendid üle ka muinsuskaitse eritingimuste koostamise käigus. Hoone seisukorra tuvastamiseks võib olla vajalik ehitusaudit. Muinsuskodust võib renoveerimise käigus leida ehitus- või viimistluslahendusi, millest praegused omanikud pole teadlikud ning mis tõstavad hoone kultuuriväärtust. See ühelt poolt võib tõsta tööde hinda ja ajakulu, kuid teisalt suurendada hoone tähtsust üldises kultuuriloos. Selleks, et vähendada ehituse käigus tekkivaid üllatusi (näiteks väärtuslik viimistluskiht) ja ümberprojekteerimise vajadust on soovitatav tellida projekteerimise ajal viimistlusuuringud (kui muinsuskaitse eritingimused seda juba ei nõua).

3. Välispiirete ja avatäidete lahendused

To edit the text and items of your accordion, just mouseover the accordion module and click on the yellow edit icon. Now you can add, edit, order and remove both items and content. The title for each accordion item can be edited inline. To edit content please click on the edit icon in the menu that pops out when you mouseover content.

Väikeelamud

Eramud, paarismajad, ridaelamud

Korterelamud

Puit-, kivi- ja paneelkortermajad

Muinsus- ja miljöömajad

Muinsuskaitsealused hooned ja miljöömajad

Mitteeluhooned

Kontor, kauplus, kool, kultuurimaja, hotell ja tootmishoone

Rõhtpalkseintega maja

Looduskivist seintega maja

paekivi
graniit
segaladu

Massiivtäitega
puitkarkass-seintega maja

püstpalk
püstplank
topeltplank
(obskuurne: tellis, põhk+savi)

Tellistest massiivseintega maja

keraamiline täistellis
keraamiline kärgtellis
silikaat-õõnestellis
segamini tellistest ladu

Urbse täitega puitsõrestikmaja

saepurutäide
mineraalvilltäide

Tellistest kergseintega maja

harju sein
gerardi sein
nopsa sein
roloksein

Betoonplokkidest seintega maja

õõnesbetoonplokk
silikaltsiit-täisplokk
gaaskukeroon-täisplokk

Monoliitseintega maja

savisein
saepurubetoonsein

Urbse täitega puitsõrestik maja

Omadused, renoveerimisvajadus ja -valikud

Mis on urbse täitega sõrestikmaja?

Puidust maju on Eestis ajalooliselt püstitatud kahel viisil: palkseintega või karkassseintega. Karkassseintel oli rida paremusi võrreldes palkseintega: kiirem ja mugavam ehitusprotsess, ei pidanud ootama seinade vajumist, viimistluse sai kiiremini lõpule viia, jne.

Sõrestiku täidiseks kasutati esialgu massiivset puitmaterjali (nt. palke, prusse, planke, telliseid; vt seda hoonetüüpi), kuid 20. sajandi jooksul hakkas laialdaselt levima ka kergema ja soojapidavama nn urbse täidise kasutamine. Urbse täidismaterjalina on kasutatud nt. saepuru ja höövlilaast, turbapuru, koksiräbu, pestud põlevkivituhka, linaluid, jne. Nõukogude ajal hakkas levima ka mineraalvilla kasutamine., kuid kõige laialdasema levikuga on peamiselt saepuru.

Sõrestikuposte ja täitematerjali vooderdati 20. sajandi algul ainult tiheda laudisega. Nõukogude ajal tulid voodrimaterjalina kasutusele ka TEP-plaat, tellis, puitkiudplaat ja ka muud plaaditooted. Seina õhupidavuse ja niiskusliku toimivuse parandamiseks lisati tavapäraselt nii õue- kui toapoolse voodri taha papikiht (toa pool tõrvapapp, õue pool tavaline papp).

Joonis 1: Püstlaudisvoodriga planksõrestikseina konstruktsioon (A. Veski)

Millal ja milliseid maju nõnda ehitati?

Esimesi urbse täitega sõrestikmaju hakati tänase teadmise järgi püstitama tõenäoliselt 20. sajandi alguses. Nende arvestatavam levik saab alguse esimese Eesti Vabariigi ajal, millele omakorda jätkus võidukäik nõukogude ajal. Viimase tingis kõnealuse ehitusviisi odavus, hea soojapidavus ning kiire ehitusprotsess elamispinna puuduse likvideerimiseks.

Kuna tegu oli äärmiselt paindliku ja kulu-optimaalse ehitusviisiga, siis nõnda on üle Eesti püstitatud väga mitmekesise arhitektuuriga üksikelamuid, sealhulgas nii kõrge viilkatusega traditsionalistlikke maju, kahekorruselisi funkmaju kui ka modernistlikke ühekorruselisi maju.

Harv ei olnud ka sõrestikseinte kasutamine hooneosades, kus maja põhikonstruktsioon (nt. palksein või betoonplokksein) ei oleks vajalik ega praktiline, seda kas töömahukuse või ka konstruktsiooni kaalu poolest**.** Taolised hooneosad on näiteks kütmata ruumide seinad, katusealused viiluseinad või ka näiteks katuseuukide seinad. Ka etapiviisilineehitusprotsess soosis välispiiretes sõrestikseina kasutamist nendes hooneosades, mis pidid saama esimese ehitusjärguga lihtsalt ilmastikukindlaks karbiks ja kus soojapidavus ei olnud erialgu prioriteet. 1970. aastate modernistlikuarhitektuuri tunnusena hakkas levima ka krohvitud kivikonstruktsiooni ja laudisvoodriga puitkonstruktsiooni kombineerimine ja fassaadil eksponeerimine.

Pilt 1: Näide diagonaalvoodriga planksõrestikmajast Järvamaal, 1950. aastad (PM F 3081:3).

Levinumad konstruktsioonitüübid

Urbse täitega sõrestikmajade vundamendid ja soklid on üldjuhul kas betoonist või looduskivist. Katusekonstruktsioon, vahelaed ja põrandad on eranditult puidust. Puitpõrandad on üldjuhul alt tuulduvad, ehkki mõnevõrra leidub ka madala sokliga umbseid põrandaid. Köetavate ruumide laed ja põrandad on üldjuhul täidetud liivaga või saepuruga. Ainus erand on keldri lagi, mis valati tihtipeale monoliitse betoonplaadina ning kaeti toa poolt laagidel puitpõrandaga. Maja karkass on püstitatud kas massiivsetest prussidest ehk pruss-sõrestikuna, või saledatest plankudest ehk planksõrestikuna.

Kõige vanemad urbse täitega sõrestikseinad püstitati pruss-sõrestikuna. Seinte karkass koosneb sellisel juhul alumisest vööst (ka “raampuu”), postidest, diagonaalsetest või rõhtsatest tugedest, ning ülemisest vööst. Postid, vööd ja toed seoti peamiselt kokku tappühendustega. Igal korrusel on oma alusvöö ja ülemine vöö, mille vahele on ankurdatud vahelaetalad. Viimase korruse laetalad ankurdavad omakorda paika räästapärlini, millele toetuvad katusesarikad. Karkassi postideks on kasutatud kas täispalke, poolpalke või tahutud prusse. Sõrestikupostide samm võib olla üldjuhul kuni 1 m. Jäigastusena tuule mõju vastu on karkassi nurkadesse paigaldatud postide vahele kaldtoed. Seina väline laudisvooder on tihtipeale ka maja välisviimistluseks.

Joonis 2: Traditsioonilise pruss-sõrestikseina konstruktsioon

Taolise ehitusviisiga kaasnes aga tülikas täidismaterjali paigaldusprotsess, kuna diagonaaltoed, akende sillused ning korrustevahelised vööd tekitavad seinas arvukalt tühimikke, mida tuleb eraldi täita. Olukorda leevendas peale II-ms levima hakanud uus ehitusviis, kus karkassi jäikust tagab eraldi diagonaaltugede asemel hoopis postide külge diagonaalselt naelutatud laudisvooder. Taoline diagonaalvooder paigaldati üldjuhul väljapoole, kuid soovi korral võis minna ka toa poole. Nõnda saavutati ehitusel väiksem materjali- ja ajakulu. Paranes ka seina soojapidavus, kuna massiivsed diagonaaltoed süvendavad seinakarkassi külmasilla mõju. Diagonaalvoodrit aga ei saa niiskustehnilistel ega esteetilistel kaalutlustel pidada otstarbekaks välisvoodriks, mistõttu tuli majale lisada eraldi välisviimistlus. Selleks on üldjuhul kas laudisvooder, tellisvooder, või ka krohvitud vooder (aluspinnaks kas laudis, TEP-plaat, pilliroomatt; või tellisvooder).

Pruss-sõrestiku kasutus hakkas taanduma II ms järel, kuna hinnati kandevõime poolest väikeelamute jaoks üle-dimensioneerituks. See tingis kergema ja väiksema materjalikuluga planksõrestiku kasutuselevõtu, kus saledamad postid ning vööd jätavad ka tunduvalt rohkem ruumi soojapidava täidise jaoks. Planksõrestiku puhul on kõik postid, raampuud, talad ning sarikad peamiselt plankudest. Suurema ristlõikega prusse kasutati vajadusel vaid nurgapostidena. Karkassipostide samm on keskmiselt 70 cm. Postid võivad jätkuda läbi mõlema korruse, mis tingis mugava urbse täite paigalduse. Vahelagede talad on toetatud vöölauale ning kinnitatud ka postide külge. Tappühendused, mis olid levinud pruss-sõrestike puhul, on enamjaolt asendatud naelühenditega.

Diagonaalvoodriga planksõrestikseina ehitusviisi on nimetatud ka “ameerika” sõrestikuks või “ameerika” seinaks.

Joonis 3: Diagonaalvoodriga planksõrestikseina konstruktsioon

Diagonaalvoodrist tingitud kahekordne välisvooder hinnati tollal aga jätkuvalt liialt kulukaks, ehkki tänapäeval juba tõdetakse, et välisvoodri taha tuulutusvahe jätmine on tõenäoliselt parandanud seina niiskustehnilist toimivust. Kokkuhoidu oleks pakkunud küll diagonaalvoodri toa poole paigaldamine, kuid efektiivsem asukoht jäigastuse jaoks oli siiski karkassi väline külg. Need olud tingisid diagonaalvoodrita planksõrestikseinte tekke. Jäigastusena kasutati diagonaalse tiheda laudisvoodri asemel kas postide vahele või hõredalt postide peale naelutatud diagonaaltugilaudasid. Hõreda sammuga (1 m) diagonaaltugilauad andsid diagonaalvoodriga ligilähedase jäigastava mõju, kuid jätsid ka ruumi soojapidava täidise jaoks. Nõnda sai täitematerjal paikneda otse välisvoodri taga. Välisviimistlusena sai kasutada kas laudist, krohvitud TEP-plaati või ka tellisvoodrit. Taoline ehitusviis, kus välisvoodriks on kasutatud just tellisvoodrit, on ristitud "Nõmme seinaks".

Joonis 4: "Nõmme" seina konstruktsioon

Nii diagonaalvoodriga kui ka diagonaalvoodrita planksõrestikseinu kasutati arvukalt ka suvilate püstitamisel. Omaette sõrestikmaja alamtüübi moodustavad nõukogude perioodil tööstuslikult toodetud puitkilpseinad, mida kasutati tüüpprojektide püstitamisel. Nende omadused, probleemid ja renoveerimislahendused aga üldjuhul ei erine platsil püstitatud urbse täitega puitsõrestikseinast.

Levinumad tehnosüsteemid

Kuni 1960. aastate lõpuni ehitati ühepereelamutesse üldreeglina ahikütet koos köögipliidiga. Keskkütte kättesaadavus ja levik hakkas paranema alles 1970. käigus. Taolised süsteemid koosnesid malmradiaatoritest ja katlast, mida köeti üldiselt kas kivisöega, turbaga või halupuudega. Kivimajades oli küttetorustik võimalik paigaldada ka seinte sisse, puitmajades aga ainult seinte peale.

Külm vesi tuli kas kohalikust veevõrgust või individuaalkaevust. Individuaalkaevu puhul toodi vett tuppa kas ämbrigavõi rajati lokaalne veevarustussüsteem, kus vesi tuli juhtida kööki ja pesuruumidesse kas pööningul asuva veepaagi või keldris asuva hüdrofoori abil. Sooja vee saamiseks tuli boilerisse vett soojendada köögipliidis olevate torude (ehk pliidipudelite) abil. Pesuruumides oli ka variant kasutada vanniahju.

Kanalisatsiooni järele tekkis vajadus alles veevõrkude levimisega. Enne seda lepiti kuivkäimlatega ning heitvee õuele või põõsa alla viskamisega. Üldkanalisatsiooni ja veevarustuse olemasolul sai rajada vesikloseti ning juhtida hoones tekkiv reovesi kanalisatsioonikaevu ja sealt edasi tänava võrku. Kui hoonel oli veevarustus aga üldkanalisatsioon piirkonnas puudus, tuli rajada kogumiskaev, kuhu juhiti vaid tarbevesi. Vesiklosetti sellisel juhul rajada ei saanud ning tuli leppida kuivkäimlaga.

Maja soojapidavus ning sisekliima

Ehkki urbse täitega sõrestikseinu hinnati nõukogude ajal kolmandiku jagu soojapidavamaks kui rõht- või püstpalkseinu, jääb renoveerimata puitsõrestikmaja arvutuslik energiatõhususarv (ETA) üldjuhul kas F või G energiaklassi. Karkassiposti laiusest tulenes soojapidava saepurukihi paksus, mis oli tihtipeale kas 12.5 cm või 15 cm, ehkki esines ka 10 cm ja 20 cm laiuseid poste. Nõukogude ajal lisatud välised ja sisemised lisasoojustusplaadid (TEP-plaat, pillirooplaat, puitkiudplaat) mõnevõrra parandasid seina õhu- ja soojapidavust, kuid üldiselt jääb urbse täitega sõrestikseina soojusläbivuse (ehk U) väärtus vahemikku 0,7 kuni 0,45 W/(m2K).

Urbse täidise peamiseks murekohaks on selle kokku vajumine, mille tagajärjel jääb seinte ülaossa kuni 50 cm kõrgused tühimikud, kus puudub igasugune soojustus postide vahel. Selle vältimiseks soovitati vajadusel täitematerjali kindlasti pööningult juurde lisada, ehkki akende alla üldjuhul enam ei pääsenud. Probleemiks on ka näriliste tegevus soojustusmaterjali sees, mille takistamiseks soovitati ehituse jooksul lisada täidise sisse klaasikilde. Tulekindlustsoovitati parandada saepurule kipsi ja lubja lisamisega, mis saepurus ja õhus leiduva niiskuse mõjul pidi kivistuma poorseks ning ühtlaseks soojapidavaks massiks. Lubja lisamine aitas hoida ära ka söödikute ja seente kasvu, ehkki neid ennetati ka antiseptide lisamisega. Saepuru omaduste parandamine mineraalsete ja keemiliste lisanditega sai Eestis tõenäoliselt alguse ligikaudu 1920. aastate keskpaigas, mil taolist täidist kutsuti “hestia-massiks”. Komme jätkus ka nõukogude ajal, siis juba “termoliidi” nime all, ehkki kestis edasi ka igasuguste lisanditeta saepuru kasutamine.

Õhuvahetus majas toimus läbi konstruktsioonide pilude, läbi avatud akende või läbi seintes olevate tuulutusavade. Eestis sundventilatsiooni väikeelamutes sisuliselt ei tuntud enne taas-iseseisvumist. Õhuvahetust läbi piirdetarindite avade toetas oluliselt ka ahikütte kasutamine, mis soodustas ruumides alarõhu teket ja välisõhu sissetungi. Läbi pilude ja akende läheb koos seisnud õhuga kaasa aga suur hulk soojust, mis omakorda tõstab maja küttevajadust. Ahiküttega võib kaasneda ka ruumide ebaühtlane soojenemine ning ebastabiilne sisekliima.

Madal energiaklass annab omanikule tunda kõrgete küttekulude näol, mille tagajärjel võetakse ette erinevaid abinõusid kulude vähendamiseks. Ei ole harv nähtus talvekuudel madalama toatemperatuuri hoidmine või ka lausa osade ruumide või terve ülemise korruse kütteta jätmine. See võib peegelduda ka hoone kaalutud energiaerikasutuse (KEK) märgises, kus puhtalt köetavat pinda vähendades või madalamat toatemperatuuri hoides jõutakse arvutuslikult ka E ja D energiaklassini. Tunduvalt perspektiivikam viis küttekulude vähendamiseks ja elukeskkonna parandamiseks on siiski maja piirdetarindite ja tehnosüsteemide energiatõhusaks uuendamine.

Levinumad konstruktiivsed probleemid

Mistahes puitmaja peamine vaenlane on liigne niiskus. Biokahjustuste osas on eriti tundlikud sõrestiku alusvöö, aknapiirkond ning ülemine vöö. Puidumädaniku ja teiste puitu lagundavate seente tekke peamine põhjus on alati niiskus, mis ei jõua piisava kiirusega välja kuivada. Liigniiskus loob seejuures mugavad tingimused ka putukkahjuritele (nt. puukoid). Niiskus tungib maja tarinditesse alati nii õue- kui ka toa poolt, seda siis nii lekete, õhuniiskuse kondenseerumise kui ka pinnaseniiskuse survel. Oluline tegur on siinkohal ka majaelanike elutegevusest tekkiv niiskuskoormus, mis on tänapäeval märkimisväärselt suurem kui 100 aastat tagasi. Toapoolse õhuniiskuse levikut ja kondenseerumist seina sisse prooviti juba ehituse ajal ennetada tõrvapapiga toapoolse tiheda laudisvoodri ja täidise vahel. Välispidise voodri vastu pidi käima aga tavaline hall papp, mis ei tohtinud olla niiskust tõkestavate omadustega ja võimaldaks niiskuse väljapoole kuivamist. Kondenseerumise riski vähendas kindlasti ka ruumide tuulutamine.

Kondenseerumisest tingitud niiskuskahjustuste risk on suurem puitmajades, mida on juba paarkümmend aastat tagasi osaliselt renoveeritud mittesobivate lahenduste või materjalidega. Seejuures on vanades puitmajades eriti suured riskipiirkonnad uued pesuruumid, kus ebapiisav või kehvasti lahendatud niiskuse äravool ja hüdroisolatsioon ning puudulik tuulutus viivad niiskuse kogunemiseni ja kahjustuste arenguni. Süvenenud puidukahjustuste korral tasub arvestada sõrestiku raamide ja/või postide plommimisega või vahetusega. Näiteks, juhul kui alusraam on juba maja ehituse jooksul jäänud vundamendist hüdroisoleerimata või kui hüdroisolatsioon on ära kulunud, vajab alumine vöö tõenäoliselt osalist või täielikku vahetamist. See protsess eeldab vajadusel kandepostide prussidega kokku ankurdamist, et alusvöö vahetuse ajal sein kokku ei vajuks.

Levinumad niiskuskahjustused

Nõukogudeaegsete sõrestikmajade puhul tasub eriti juhtida tähelepanu konstruktsioonide kõikuvale kvaliteedile. Kuna tegu oli kiire ja odava ehitusviisiga, siis kiirustamisest ning koonerdamisest tekkinud ehitusaegsed vead ei olnud harv nähtus. Ehkki tolleaegne majaehitajatele suunatud kirjandus oli suhteliselt detailne ja ühemõtteline, valitses arvestatav ehitusmaterjalide defitsiit, mis piiras parimate ehituslahenduste ja -võtete kasutamist. Ka oskustööjõu palkamine ehitustöödeks ei olnud üldjuhul variant, mistõttu püstitas iga majaomanik oma kodu ise, nõnda nagu jõudis ja oskas.

Renoveerimistööd

Maja renoveerimisel kehtib lihtne põhitõde: kui midagi teha, siis korralikult, teadlikult ja mõttega! Renoveerimine ei tohiks olla pelgalt energiatõhususe parandamise projekt, vaid peab looma parema, ohutuma ja kestlikuma elukeskkonna, mis austab hoone algupärast arhitektuuri ja kohalikku konteksti.

Iga vana maja kannab oma ajastu ja ehitaja märki, ehk ta on kavandatud ja ehitatud tollaste arusaamade ning ehitaja võimaluste ja vajaduste järgi. Lisaks kannab ta ka oma eelnevate elanike ja omanike pärandust: nende ümberehitusi ja kasutatud materjale, hooldustööde tihedusest tingitud seisukorda, jne. Igal koduomanikul on oma leibkond, millel on oma suurus, oma vajadused, harjumused, eesmärgid ja ka ressursid. Mida hoones jätta, mida lammutada, mida taastada ja mida uuendada - iga otsuse langetamise eelduseks on terviklik pilt maja seisukorrast ja väärtustest ning selle elanike vajadustest ja ressurssidest (seda nii täna kui ka mitmekümne aasta pärast). Renoveerimise jooksul tuleks saavutada sümbioos, kus elanikud saavad meeldiva, mõistlike ülalpidamiskuludega ja sobivate elutingimustega kodu, ning maja saab vastutustundlikud ja teadlikud haldajad, kes mõistavad maja hingeelu, väärtust ja vajadusi.

Kõige vanemad urbse täitega sõrestikmajad Eestis on juba enam kui 100 aastat vanad. Renoveerida saab nõnda, et maja kestab veel kaua või nõnda, et maja kestab vähem. Ajaloolises kodus renoveerimistööde planeerimisel ja teostamisel tasub hoida eesmärki, et praeguste omanike panusel saaks maja seista vähemalt 50 aastat veel ning et samas vaimus jätkaks ka järgmine omanike põlvkond.

Kui mõni tarind on kehvas seisukorras ja vajab parandus- või uuendustöid, on see tegelikult õige aeg võtta maja tervikuna ette ning kaaluda läbi kogu maja renoveerimisvajadus ning ka energiatõhususe küsimus. Energiatõhususe tõstmiseks on oluline uuendada nii välispiirdeid kui ka tehnosüsteeme, mida tasub teha üheaegselt koos muidu vajalike remondi- ja parandustöödega. Oluline on nii valitud ehituslik lahendus, valitud ehitusmaterjal kui ka kvaliteetne teostus. Kui kasvõi üks mainitud kolmest omadusest ei ole täidetud, on risk investeeringul raisku minna. Kõik töö-etapid ja renoveerimislahendused tasub võimalikult ette planeerida, enne kui hakata majas ennatlikult kapitaalseid lammutustöid tegema või ehitusmaterjale soetama.

Välispiirete sooja- ja õhupidavust saab parandada lisasoojustamisega, mille alla lähevad**:**

välisseinad
katus- või pööninglagi
esimese korruse põrand
sokkel ja/või keldri seinad

Lisaks tuleks parandada ka akende ja uste energiatõhusust ning vähendada ka hoone õhulekkeid ja külmasildu.

Uuendada tasub ka kütte- ja tehnosüsteeme, mille alla kuuluvad:

Uus efektiivne küttesüsteem
Soojustagastusega ventilatsioonisüsteem
Taastuvenergiaseadmed

Urbse täitega sõrestikmajade lisasoojustamiseks on sõltuvalt omaniku ressurssidest ja soovidest kõige rohkem variante, võrreldes teiste konstruktsioonitüüpidega. Ometi on tegu vanemate puitkonstruktsioonidega, seega niiskustehnilise toimivuse seisukohast tasuks eelistada villmaterjale.

Olemasolevale saepuruseinale saab üldpildis kas:

lisada välist soojustust, mis toob seina välisfassaadi märkimisväärselt väljapoole. Seega on vaja tuua väljapoole ka maja räästas ning sokkel. Väljapoole tasub tuua ka maja aknad ja uksed.
või saab asendada saepuru efektiivsema soojustusmaterjaliga, mis lubab säilitada seina enam-vähem renoveerimiseelse proportsiooni. Sellisel juhul ei ole räästa pikendamine ilmtingimata vajalik, kuid seega on ka sokli soojustamine keerulisem.

Diagonaalvoodriga sõrestikseina puhul tasub mittekandvad tellisvoodrid ja krohvitud TEP-voodrid enne välist lisasoojustamist eemaldada. Samas näiteks nõmme seina puhul tasub tellisvooder säilitada kui on soov säilitada ka saepuru.

Uus välisviimistlus võiks lähtuda maja iseloomust või olemasolevast viimistlusest: puitmajadele sobib alati laudisvooder, ehkki kivimaja kuvandi säilitamiseks on kohane kasutada ka krohvitud viimistlust. Heas seisukorras või vähemalt restaureeritavat ajaloolist fassadilaudist ja puitdetaile on alati võimalik ka fassaadil taaskasutada.

1. Tarindid: välispiirded ja avatäited

Maja koosneb tarinditest: seintest, põrandatest, lagedest, avatäidetest, jne. Energiatõhususe parandamiseks tuleb vähendada tarindite soojusläbivust lisasoojustamise või vana soojustuse asendamise teel. Igale tarindile sobivad kõige paremini need renoveerimislahendused, mis tagavad mitte ainult hea energiatõhususe vaid ka tarindi niiskustehnilise toimivuse ning pika eluea. Seega tuleb valida igale tarinditüübile mitte ainult sobilik lisasoojustamise lahendus, vaid ka usaldusväärsed materjalid. Sealhulgas tuleb rõhutada olemasolevate konstruktsioonide seisukorra kontrollimist, et mingil juhul ei alustataks soojustustöid enne seinte, põranda ja katuse kandevõime tagamist ja niiskus- või biokahjustusi tekitavate tingimuste likvideerimist.

Lisaks tuleb lahendada korrektselt ka tarindite liitekohad, mida tutvustab peatükk 2: hoone osad ja tarindite liitekohad.

2. Hoone osad ja tarindite liitekohad

Iga tarind majas kohtub mõne naabertarindiga: sein seinaga, sein laega, sokkel põrandaga, jne. Tihtipeale moodustuvad taolistesse liitekohtadesse külmasillad ehk piirkonnad, mis on ümbritsevatest tarinditest või tarindi osadest suurema soojusjuhtivusega. Liitekohtades toimub tihtipeale erinevate materjalide ja konstruktiivsete lahenduste liitumine, kus tuleb ka keerulisest geomeetriast hoolimata tagada nii soojustuse, tuuletõkke kui ka õhu- ja aurutõkke katkestusteta (või tihendatud) liitumine. Vastasel juhul jääb liitekoht suurte soojakadude allikaks või liialt lühikese elueaga.

Kuna maja välisel soojustamisel muutuvad seinte, sokli ning katuse proportsioonid, on liitekoha lahendus võimeline mõjutama ka maja arhitektuuri, kus kehva proportsiooniga liitekoht hakkab rikkuma terve maja välisilmet.

Maja välispiirdeid on võimalik kaasajastada korraga (ehk tervikrenoveerides) või etapiviisiliselt. Kummalgi juhul tuleb aga tagada liitekohtade terviklik liitumise lahendus ja teostus. Tervikrenoveerimisel on siinkohal eelis, kuna etapiviisiliselt toimetades tuleb juba näiteks aknaid renoveerides tuua lengid seinast väljapoole, et hiljem seina soojustades jääksid aknad lisasoojustuse kihti. Renoveerides katusekorrust enne välisseinu tuleb näiteks katusesarikaid ja räästast pikendada, et räästa all jääks ruumi seina lisasoojustusele.

6. Akoridonid kahes tulbas?

7. Title for accordion item

Väikeelamud

Eramud, paarismajad, ridaelamud

Korterelamud

Puit-, kivi- ja paneelkortermajad

Muinsus- ja miljöömajad

Muinsuskaitsealused hooned ja miljöömajad

Mitteeluhooned

Kontor, kauplus, kool, kultuurimaja, hotell ja tootmishoone

Rõhtpalkseintega maja

Looduskivist seintega maja

paekivi
graniit
segaladu

Massiivtäitega
puitkarkass-seintega maja

püstpalk
püstplank
topeltplank
(obskuurne: tellis, põhk+savi)

Tellistest massiivseintega maja

keraamiline täistellis
keraamiline kärgtellis
silikaat-õõnestellis
segamini tellistest ladu

Urbse täitega
puitsõrestik-maja

saepurutäide
mineraalvilltäide

Tellistest kergseintega maja

harju sein
gerardi sein
nopsa sein
roloksein

Betoonplokkidest seintega maja

õõnesbetoonplokk
silikaltsiit-täisplokk
gaaskukeroon-täisplokk

Monoliitseintega maja

savisein
saepurubetoonsein

Massiivtäitega puitkarkass-seintega maja

Omadused, renoveerimisvajadus ja -valikud

Mis on massiivtäitega puitsõrestikmaja?

Puidust maju on Eestis ajalooliselt püstitatud kahel viisil: rõhtpalkseintega või sõrestikseintega. Sõrestikseinadel oli rida paremusi võrreldes rõhtpalkseintega: kiirem ja mugavam ehitusprotsess, ei pidanud ootama seinade vajumist, viimistluse sai kiiremini lõpule viia, jne.

Enne kui sõrestikupostide vahelist ruumi hakati täitma soojustusega (nt. saepuru, turbapuru), kasutati elamute puhul sõrestiku täiteks massiivset puidumaterjali (palke, prusse, planke, jne), vähesel määral ka näiteks tellist. Kõnekeeles tuuakse sagedasti esile kahte tüüpi: püstpalk- ja topeltplankseina.

Püstpalkseinu esitleti kui võimalust taaskasutada lammutatavatest rõhtpalkmajadest tekkivat vana ja kuivanud palgimaterjali. Püstpalkseinas sai täitena kasutada ka lühikesi palgijuppe, mida uues rõhtpalkseinas kasutada ei oleks mõistlik. Nõnda on täitematerjalina kasutust leidnud ka näiteks vanad sarikad ning puidust raudteeliiprid.

Joonis 1: Serviti tellisvoodriga püstpalkseina konstruktsioon (A. Veski)

Topeltplankseinu kasutati pigem kortermajade püstitamiseks, kuid on täheldatud tagasihoidlikku levikut ka üksikelamute hulgas. Topeltplanksein oli edasiarendus ühekihilistest püstplankseinast, kus sõrestiku vahe kaeti plankseinaga. Kasutades kahte vaheliti paigutatud plangukihti oli võimalik katta kinni plankude liitekohad, mis parandas seina õhupidavust. Paksem täitematerjal parandas ka seina soojapidavust. Õhupidavuse edasiseks parandamiseks võidi paigaldada plangukihtide vahele ka papikiht.

Joonis 2: Krohvitud pillirooplaadiga topeltplankseina konstruktsioon (L. Jürgenson)

Püstpalk- ja topeltplankseinu kunagi väljast ei eksponeeritud ning viimistleti kas laudisvoodriga; krohvitud laudise, pillirooplaatide või TEP-plaatidega; või ka tellisvoodriga.